Kaspar Kurve: Eriolukord tuleks kiiremas korras välja kuulutada

208 positiivset koroonatesti on väga halvaendelise maiguga rekord. Karta on, et see number ületatakse juba lähipäevil. Viirus on osutunud valitsusest targemaks, senised sammud ja piirangud pole töötanud. On kriitiline, et me seda tunnistaksime ning mida varem me seda teeme, seda parem.

Eestis on lood tegelikult veel väga hästi. Rõhutan sõna “veel”. Haiglaravi vajab praegu 44 inimest, meie nakatumiskordaja on 87,22 ning surmasid pole viimastel päevadel lisandunud. Võrreldes sisuliselt kogu ülejäänud Euroopaga, on need näitajad vägagi positiivsed. Aga meie senise strateegia jätkudes pole põhjust optimistlikuks jääda.

Meie eesmärk peab olema, et teine laine meid võimalikult valutult tabab. Valus saab see olema niikuinii, aga seda on võimalik (veel) leevendada. Kõige olulisem on, et meie meditsiinisüsteem vastu peaks ega murduks haiglaravi vajavate koroonahaigete tõttu.

Meil ei ole aega oodata ja loota, et viiruselaine taandub. See pole iseenesest välistatud – see võibki juhtuda, aga palju tõenäolisem on, et avastame ennast ühtäkki samas seisus nagu näiteks Belgia viiruse levik on kontrollimatu, haiglad on patsientidest pungil ning surmade arv aina kasvab.

Praegu ei ole hetk riskimiseks, muidugi on lihtne öelda, et viiruse tõkestamise eest vastutame me kõik ise. Samas on sõnumid nii Terviseametilt, valitsuselt kui ka erinevatelt ekspertidelt niivõrd vasturääkivad, et tavakodanikul ongi raske selles infomüras orienteeruda. Sõnumid stiilis “soovitame tungivalt peod ära jätta” või “soovitame maske kanda” ei ole piisavad – valitsus peab ohjad haarama ning kehtestama uue eriolukorra.

Eriolukorra kehtestamine on raske ja ebapopulaarne samm. Saan aru ka sellest, mida see meie majandusele tähendab. Aga ohver on vaja tuua – küsimus on vaid selles, millise ohvri me toome – kas potentsiaalselt sajad või isegi tuhanded inimelud või majanduslanguse. Selge on see, et mõlemad stsenaariumid jätavad ühiskonnale sügava armi.

Kui koroonapostiivsete arv samas tempos kasvab, tähendab see varem või hiljem riigi (vähemalt osalist) lukkukeeramist, väga tõenäoline on aga, et vahepealse aja jooksul kaotame me kümneid elusid, mida tänase kiire tegutsemine korral oleks võimalik päästa. Parem karta kui kahetseda. Loodan, et ka valitsus saab sellest õige pea aru.